Kuidas empaadina ellu jääda

Pühendatud varalahkunud Martinile.

Rajaleidjad ei juhi. Nad näitavad teed. Iseendale. Iseendaks saamine on rajatu rada. Teekaarti ei ole. On vaid oma intuitsioon, kõhutunne, unenäod, traumad, sünkroonsused, valu, õnnetused, võimalused ja igapäevane elu, mida jooksvalt lahti mõtestada. Oleme kõik omavahel seotud. Lihtsalt, mõned meie hulgast on sündinud lisavõimega tunda. Valikuta.

Seda kutset endas maha surudes me kannatame. Kannatus on empaadi suurim õpetaja ja motivaator, mis ei jäta lõpuks muud võimalust, kui oma rada üles leida.

See on ainus eesmärk, mida kannatus täidab. Emotsionaalne valu, mis on lahutatud teejuhi rollist iseendani, ei õilista. Sellesse võib kinni jääda ja sellest saab sõltuvus. Igasugune sõltuvus on ohtlik, sest lagundab isiksuse piire.

Jäta meelde:

  1. Sa ei ole kunagi üksi, abitu ega armastusest ilma – isegi kui see nii tundub.
  2. Sinu parim abimees on lihtne talupojamõistus.
  3. Päev ja öö panevad sind sama asja erinevalt nägema.
  4. Mõte on jõud, millega kujundad oma elu. Sellepärast säilita positiivne hoiak.
  5. Kui oled põhjustanud (endale, teisele) psüühilist valu, ära tardu süütundesse, vaid otsusta sealsamas, nüüd ja kohe, sama mustrit enam mitte kunagi korrata.
  6. Kui on raske, ela päev (või tund) korraga ja püsi käesolevas hetkes.
  7. Oled väärtuslik ja sul on universumis oma kordumatu ülesanne.

_  _  _

Seekordseks sihtgrupiks said valitud empaadid, sest tunnen, et meid liigub vaimseil maastikel päris palju. Kõnelen inimestest, kel on teistest keerulisem oma isiklikke piire hoida. Esiteks sellepärast, et tunneme vastutust kogu maailma ees, aga enda vajadused jätame sageli hooletusse. Teiseks sellepärast, et raske on hoida ja kaitsta seda, mille piirid on ähmased või määratlemata.

Sõna empaatia tuleb kreeka keelest ja moodustub kahes osast – en (sees või sisemine) ja pathos (tunne). Empaatia on võime tunda teise inimese tundeid. Empaadi ja sensitiivi põhiline erinevus seisneb selles, et tajudes teiste inimeste tundeid, ei võta sensitiivid neid endasse. Empaadid seevastu mitte ainult ei taju teiste viha, kadedust, raevu, hirmu, segadust ja muud, vaid võtavad need endasse ja kogevad võõraid torme nagu enda omi.

Eriti teravalt tajuvad empaadid teiste alla surutud ja läbi töötamata emotsioone. Ja kuigi empaat kogeb teinekord ka nö võõrast rõõmu, tõmbab enamus meist ligi just elu varjupoolt ja kogeb teiste peidetud, nimetut valu ja kannatust – maailmavalu.

Empaadid elavad avatud süsteemiga. Meil nagu puuduksid loomulikud energeetilised piirid. Kui empaat unustab (või pole veel aru saanud), et tema tööks (ja lunastuseks) on olla värav, ja seistes silmitsi võõra valuga, avanemise asemel hoopis sulgub, lukustades niiviisi võõra valu endasse, on tulemuseks empaatiline stress ehk lõputuna näiv kannatus.

Emotsiooni lukustunud empaat kogeb oluliselt tugevamat valu kui stressist vaevatud, ent tervete isiksuse piiridega tavainimene. Hingelisel valul on omadus aja jooksul somatiseeruda ja nii võime jääda haigeks, saada põletiku, langeda depressiooni, kannatada ärevuse all ja kaotada lõpuks usu maailma ja iseendasse. Me põleme läbi.

Tasakaalu kadumine keha, hinge ja vaimu vahelt on energiameditsiini seisukohast tervise puudumine ehk haigus. Tervis on elamine keha, hinge ja vaimu tasakaalupunktis (loe lisaks: https://terratherapies.com/teraapialaegas/) Sellepärast tuleb võtta oma emotsionaalse tasakaalu ja vaimse tervise eest samasugune vastutus nagu füüsilise tervise eest.

Emotsionaalse piina ülesehitav käsitlemine – ümbertöötamine (sellest räägib ja kirjutab põhjalikult Mai Väljataga) – eeldab oma vaimse heaolu e. tervise nägemist uute silmadega. Analoogiliselt füüsilise heaoluga ei ole ka psüühiline heaolu iseenesestmõistetav. Seni, kuni me ei hoolitse oma psüühilise heaolu ja tervise eest sama pühedunult nagu oma keha eest, laperdame hirmude ja kahtluste tõmbetuules, mis tõukab pidevalt tasakaalupunktist välja.

Kuidas enda ja teiste kannatusi vähendada, kuidas saada terviklikuks ja asuda oma väge ülesehitavalt kasutama, selle asemel, et energiadraamade käigus ikka ja jälle kildudeks puruneda, selles peitub empaadi teadlikuks saamise võti.

Valgus juhib väravani iseendas.

Et isiklik vaimne ruum puhtana hoida, on vaja kõigepealt tuvastada oma piirid. Iseloomustamaks ühenduse taastamise olulisust oma juurte ja vaimse algallikaga, võrreldakse seda ka teekonnaga ’tagasi koju’.

Empaadi psüühiline tervis sõltub tema kavatsustest, tahtest ja motiividest. Kui puuduvad siht ja mõtteselgus, on elu laialivalguv ja ähmane. Et sellest rägastikust tasakesi välja ronida, pole mõtet klammerduda pilti, nagu saaksid kõik probleemid alguse meist väljastpoolt. Nii, nagu teised meile, põhjustame oma selgeks mõtlemata motiivide ja ebamääraste piiridega ka ise teistele peamurdmist ja kannatusi. Seal, kus on muhk, on alati kohal ka lohk, sest loodus/vaimne maailm tühja kohta ei salli. Suur segadus sees avaldub suure segadusena väljas. See on külgetõmbe seadus.

Muutumine ja sellel põhinev vaimne kasv ei ole peaaegu kunagi vabatahtlik. Miks? Lisaks inimlikule laiskusele takistab muutumist hirm. Kaks põhilist hirmu empaadi elus on hirm haiget teha ja haiget saada. Minu suurimaks ängiks on olnud hirm kaotada oma valgus, ühendus jumaliku algega. Muidugi ei ole selline asi tegelikult võimalik.

Võõra valu kogemine tekitab empaadis tunde, nagu oleksime vaimsest vereringest välja lõigatud. Võõra valu kogemisega kaasneb tugev energeetilise sageduse langus. See ei hüüa tulles, vaid söövitab hiilimisi ja salaja. Ühtsus, millest empaat võõraid emotsioone omastades välja langeb, on muidugi kontakt iseendaga. Sellepärast tunneme, nagu oleksime paradiisist välja langenud.

Eraldatuse kogemus võib tekitada empaadis tunde, et ollakse üksi, väärtusetu, et mul on midagi viga.  Ja kuna mõtte jõud on võimas loomise vahend, saab end mõttega ka haigeks teha, isegi oma eluküünla kustutada. Mõtte jõud on maagiline töövahend, sellepärast kasuta seda targalt, sest „võidab see hunt, keda sa toidad“.

Tunded on liikuv energia, nad tulevad ja lähevad. Empaat aga ehitab tunnetele enda sisse pesa ja siis imestab halva ensesetunde ja piinava rahutuse üle. Raiskame elu võitluses väljamõeldud deemoniga. Empaadi probleem ei seisne mitte võõraste emotsioonide üleskorjamises, vaid nende omastamises.

Kuigi paljude empaatide isiklikus ajaloos esineb nn jõehobu elutoas, arvan siiski, et empaadiks sünnitakse. Oma loomusega toimetuleku õppimine on empaadi karmiline ülesanne. Oleme tulnud, et õppida tundma oma jõudu, piire ja nende kaitsmist, tegema vahet minu-sinu vahel ja energeetilist iseseisvust e. püsti püsimist, teiste teenimist ja kanaliks olemist jumaliku ja maise vahel ja selle käigus ise ellu jääma. Lapsepõlv annab karma õppetundideks lihtsalt teatava eelhäälestuse.

Mulle andis lapsepõlv teiste tunnete lugemiseks tundliku antenni ja nii muutusin alguses pereliikmete, hiljem ka võõraste alla surutud, nimetute tunnete lugejaks.

Empaadi energeetilises identiteedis – piirides – valitseb suur segadus. Kui me enda sees olevaid tundeid esmakordselt iseseisvalt uurima hakkame, on keeruline end valitsevast segapudrust üles leida. Lisaks oma tunnetele kogeme enda omana ka pereliikmete alla surutud, läbi töötamata raevu, valu, leina, häbi, kahtlusi ja muid tundeid ning järeldame ekslikult, et viga on meis. Ja asume usinalt oma vigu parandama… mõistmata, et küsimus ei ole mitte selles, mis mul viga on, vaid selles, miks ma teiste energeetilist saasta omastan ja sellel minna ei lase?

Mitte Sina ei ole prügi. Võõras prügi on Sinu sees. Lase sel minna, aga ära lahku sellega koos!

Mitmedimensionaalne tunnetus

 

Silmale nähtamatu tunnetamine,  kui selline asi seltskonnas jutuks tuleb, provotseerib erinevaid seisukohti. Mõne jaoks on teised dimensioonid ja nähtamatu tunnetamine seletamatult põnev, teine kruvib näpuga meelekohta, kolmas lajatab edasikaebamisele mitte kuuluva teooriaga, aga tundlikumad valivad, olukorrast olenevalt, sageli hoopis vaikida. Võib-olla tagasihoidlikkusest, võib-olla hirmust, aga võib ka olla, et elu jooksul kogunenud tarkusest, mis on näidanud, et kõik taipamised on isiklikud ning eelistavad seetõttu oma lahinguid ise valida.

Arvan, et nii mõnedki kaasteelised – sensitiivid, empaadid, ravitsejad, nõiad, maagid ja võlurid – on mingil hetkel soovinud oma multidimensionaalsest tunnetusest vabaneda ja lihtsalt ’normaased’ olla. Mina küll olen, sest tundlikkusel on oma hind, mida pole üldsegi harripotterlikult lõbus maksta. Aga siis hakkan enda jaoks normaalsust defineerima ja jõuan tõdemuseni, et kui see, mis toimub – sõjad, terrorism, raha võimu kummardamine, destruktiivne ’jaga ja valitse’ poliitika, planeedi kontrollimatu ekspluateerimine ja reostamine, ’tõejärgne’ ühiskond, kus viljeldakse lapsikuid käitumismudeleid, mis rajanevad naiivsel veendumusel, et tegude ja tagajärgede vahel puudub kausaalne suhe pelgalt seetõttu, et me tahame pidada oma soovmõtlemist jumalikust loomejõust ülimaks – et kui see on mainstream, siis sellises ühiskonnas olen hea meelega  outsider. Kõrvalt ongi parem asju ära tunda.

Olen neljanda põlve nõid. Minu vanavanaema Linda pani kaarte, vanaema Aino oli suurepärane kööginõid, aga kõige enam on mind mõjutanud ema Krista tunnetus, oleme olnud teineteisele head peeglid.

Üksiku introvertse lapsena veetsin tunde lumehelveste tantsu või tähistaevast jälgides ja teised dimensioonid on alati olnud osa reaalsusest.  Pigem hämmastas, kui pidin oma tunnetuslikke seisukohti põhjendama. Aga elu tuli vahele ja tegi omad korrektiivid ning neist ärgates avastasin, et  multidimensionaalne tunnetus on vahepeal moeasjaks saanud. Mis ei muuda muidugi asja olemust, küll aga tekitab palju müra.

Tunnistan, et mul on mõiste new-age suhtes allergia. Probleemides, millega silmitsi seisame, ei ole midagi uut. Ainus, mis meil inimestena on tulnud selgeks õppida ja milles me inimkonnana ikka ja jälle läbi kukkusime, mõeldagu siinkohal tuhandeid aastaid tagasi kadunud tsivilisatsioonidele, mõeldagu ka hilisematele Kristuse, Muhhamedi ja Buddha õpetustele – toodud siinkohal suvalises järjekorras ja ebatäieliku loeteluna – on oma tahte, lapsiku, nui neljaks tahte leebe ja vabatahtlik annetamine üleüldise hüvangu altarile – osutunud ületamatult raskeks. Oleme valmis tooma “progressi” ohvriks oma lapsed ja lapselapsed, peaasi, et enda mugavustsoonis olemine saaks jätkuda.

Paraku on Universumil komme inimesed mugavustsoonist välja nipsutada ja kui see ei aita, siis taolised tsivilisatsioonid pildilt pühkida.

Sellepärast see blogi, sellepärast töö kristallidega inimeste ja loomade heaks, sellepärast veel palju asju, mis alles ootavad oma aega. Kui kellelgi hakkas lugedes naljakas, seda parem – naer on märk , et kõik pole kadunud, sest oled veel elus.