Mitmedimensionaalne tunnetus

 

Silmale nähtamatu tunnetamine,  kui selline asi seltskonnas jutuks tuleb, provotseerib erinevaid seisukohti. Mõne jaoks on teised dimensioonid ja nähtamatu tunnetamine seletamatult põnev, teine kruvib näpuga meelekohta, kolmas lajatab edasikaebamisele mitte kuuluva teooriaga, aga tundlikumad valivad, olukorrast olenevalt, sageli hoopis vaikida. Võib-olla tagasihoidlikkusest, võib-olla hirmust, aga võib ka olla, et elu jooksul kogunenud tarkusest, mis on näidanud, et kõik taipamised on isiklikud ning eelistavad seetõttu oma lahinguid ise valida.

Arvan, et nii mõnedki kaasteelised – sensitiivid, empaadid, ravitsejad, nõiad, maagid ja võlurid – on mingil hetkel soovinud oma multidimensionaalsest tunnetusest vabaneda ja lihtsalt ’normaased’ olla. Mina küll olen, sest tundlikkusel on oma hind, mida pole üldsegi harripotterlikult lõbus maksta. Aga siis hakkan enda jaoks normaalsust defineerima ja jõuan tõdemuseni, et kui see, mis toimub – sõjad, terrorism, raha võimu kummardamine, destruktiivne ’jaga ja valitse’ poliitika, planeedi kontrollimatu ekspluateerimine ja reostamine, ’tõejärgne’ ühiskond, kus viljeldakse lapsikuid käitumismudeleid, mis rajanevad naiivsel veendumusel, et tegude ja tagajärgede vahel puudub kausaalne suhe pelgalt seetõttu, et me tahame pidada oma soovmõtlemist jumalikust loomejõust ülimaks – et kui see on mainstream, siis sellises ühiskonnas olen hea meelega  outsider. Kõrvalt ongi parem asju ära tunda.

Olen neljanda põlve nõid. Minu vanavanaema Linda pani kaarte, vanaema Aino oli suurepärane kööginõid, aga kõige enam on mind mõjutanud ema Krista tunnetus, oleme olnud teineteisele head peeglid.

Üksiku introvertse lapsena veetsin tunde lumehelveste tantsu või tähistaevast jälgides ja teised dimensioonid on alati olnud osa reaalsusest.  Pigem hämmastas, kui pidin oma tunnetuslikke seisukohti põhjendama. Aga elu tuli vahele ja tegi omad korrektiivid ning neist ärgates avastasin, et  multidimensionaalne tunnetus on vahepeal moeasjaks saanud. Mis ei muuda muidugi asja olemust, küll aga tekitab palju müra.

Tunnistan, et mul on mõiste new-age suhtes allergia. Probleemides, millega silmitsi seisame, ei ole midagi uut. Ainus, mis meil inimestena on tulnud selgeks õppida ja milles me inimkonnana ikka ja jälle läbi kukkusime, mõeldagu siinkohal tuhandeid aastaid tagasi kadunud tsivilisatsioonidele, mõeldagu ka hilisematele Kristuse, Muhhamedi ja Buddha õpetustele – toodud siinkohal suvalises järjekorras ja ebatäieliku loeteluna – on oma tahte, lapsiku, nui neljaks tahte leebe ja vabatahtlik annetamine üleüldise hüvangu altarile – osutunud ületamatult raskeks. Oleme valmis tooma “progressi” ohvriks oma lapsed ja lapselapsed, peaasi, et enda mugavustsoonis olemine saaks jätkuda.

Paraku on Universumil komme inimesed mugavustsoonist välja nipsutada ja kui see ei aita, siis taolised tsivilisatsioonid pildilt pühkida.

Sellepärast see blogi, sellepärast töö kristallidega inimeste ja loomade heaks, sellepärast veel palju asju, mis alles ootavad oma aega. Kui kellelgi hakkas lugedes naljakas, seda parem – naer on märk , et kõik pole kadunud, sest oled veel elus.